The Horsehead Nebula (also known as Barnard 33) is a small dark nebula in the constellation Orion.[2] The nebula is located just to the south of Alnitak, the easternmost star of Orion's Belt, and is part of the much larger Orion molecular cloud complex. It appears within the southern region of the dense dust cloud known as Lynds 1630, along the edge of the much larger, active star-forming H II region called IC 434. The Horsehead Nebula is approximately 422 parsecs or 1,375 light-years from Earth.[1][3] It is one of the most identifiable nebulae because of its resemblance to a horse's head.The Flame Nebula, designated as NGC 2024 and Sh2-277, is an emission nebula in the constellation Orion. It is about 900 to 1,500 light-years away. The bright star Alnitak (ζ Ori), the easternmost star in the Belt of Orion, shines energetic ultraviolet light into the Flame and this knocks electrons away from the great clouds of hydrogen gas that reside there. Much of the glow results when the electrons and ionized hydrogen recombine. Additional dark gas and dust lies in front of the bright part of the nebula and this is what causes the dark network that appears in the center of the glowing gas. The Flame Nebula is part of the Orion molecular cloud complex, a star-forming region that includes the famous Horsehead Nebula.At the center of the Flame Nebula is a cluster of newly formed stars, 86% of which have circumstellar disks. X-ray observations by the Chandra X-ray Observatory show several hundred young stars, out of an estimated population of 800 stars. X-ray and infrared images indicate that the youngest stars are concentrated near the center of the cluster.

In Estonian: 

Foto keskel ja umbes 1350 valgusaasta kaugusel asuv Hobusepea udukogu (Barnard 33) on tõenäoliselt üks enimtuntumaid udukogusid meie lähiümbruses. Juhuse tahtel hobuse pead meenutav tume tolmupilv ja teised abstraktsema vormiga moodustised selle lähistel on tegelikult paigaks kus tekivad uued tähed. Infrapunakiirguses tehtud vaatlused kosmoseteleskoopidega näitavad, et nähtavas valguses läbipaistmatud pilved peidavad endas väga noori ja kuumi vastsündinud või veel alles moodustuvaid proto- ehk eeltähti, mis tõenäoliselt kosmilises ajaskaalas kohe-kohe enda ümbert gaasi ja tolmu laiali puhuvad. Hobusepea taustal sügavpunakalt hõõguv udusus on mitu valgusaastat laia ja siin-seal väljasopistunud pilve hõredam serv, mida ergastab oma võimsa kiirgusega täht nimega Sigma Orionis, mis paraku kaadrisse ei mahtunud, aga mis asub fotol hobusepea kohal. Tegelikult koosneb silmale ühe tähena paistev Sigma Orionis kolmest üksteise ümber tiirlevast väga massiivsest tähest (13, 14 ja 18 Päikese massi), mis oma kiirgusega udukogus sisalduvat vesinikku ioniseerivad ehk heledama sunnivad.

Liikudes alla ja vasakule näeme me niinimetatud Leegi udu (NGC 2024 või Sh2-277), mis asub meile paarkümmend valgusaastat lähemal kui Hobusepea. Sarnaselt oma naabrile ergastab sealset vesinikku lähedalasuv noor, kuum ja massiivne täht - Alnitak - millest on fotol raske mööda vaadata. Nagu Sigma Orionis on ka Alnitak tegelikult kolmiktäht, millest kõige suurem on umbes 33 Päikese massiga O-tüüpi sinine ülihiid. Päikesest 20 korda suurema diameetriga ja 30 tuhande kraadise pinnatemperatuuriga hiiglane särab meie kodutähest kusagil veerand miljonit korda heledamalt ning kiirgab suures osas meie silmadele nähtamatus ultravioletis. Tema poolt "põlema" süüdatud Leegi udu ees hargnevad läbipaistmatud tolmupilved ja -niidid, milles peituvad ilmselt juba uute tähtede tihedad alged. Leegi udu südames on infrapuna- ja röntgenvaatlustes näha aga rikkalikku hajustäheparve, mis koosneb pea tuhandest noorest tähest. Neist enamike ümber on avastatud tumedad kettad, kus tolmust ja gaasist kleepuvad kokku protoplaneedid ehk loomisel on sajad päikesesüsteemid omade Jupiteride ja miks mitte Maadega.

Kolmandaks suuremaks komponendiks fotol on Hobusepea ja Leegi vahel asuv sinakashele piirkond NGC 2023. Selle on oma valgusega helendama pannud noor sinine alamhiidtäht ebaromantilise tähisega HD 37903, millel on nähtavasti olnud õnne (või on pigem õnn meile poolel?) tekkida suure ja tumeda udukogu hõredamas servas. NGC 2023 näol on tegemist niinimetatud peegeldusuduga, mille valgus ei pärine niivõrd ioniseeritud vesinikust, kui lihtsalt gaasilt ja tolmult peegeldunud tähevalgusest.

Pildistatud 2022. aasta jaanuaris Tõrvas.