The Beehive Cluster (also known as Praesepe (Latin for "manger" or "crib"), M44, NGC 2632, or Cr 189), is an open cluster in the constellation Cancer. One of the nearest open clusters to Earth, it contains a larger population of stars than other nearby bright open clusters holding around 1,000 stars. Under dark skies, the Beehive Cluster looks like a small nebulous object to the naked eye, and has been known since ancient times. It was among the first objects that Galileo studied with his telescope.Distance to M44 is often cited to be between 160 and 187 parsecs (520–610 light years),=10.5px but the revised Hipparcos parallaxes (2009) for Praesepe members and the latest infrared color-magnitude diagram favors an analogous distance of 182 pc.=10.5px There are better age estimates of around 600 million years=10.5px (compared to about 625 million years for the Hyades).=10.5px The diameter of the bright inner cluster core is about 7.0 parsecs (23 light years).

In Estonian: 

M44 ehk eestipäraselt Sõim (ladina keeles Praesepe). Inglise keelt rääkivates maades tuntakse seda Mesilaspesa (või Taru) parvena.Paljale silmale paistabki Sõim otsekui udune laik ja sellisena on seda tuntud juba antiikajast peale. Näiteks kreeklased ja roomlased nägid selles sõime ehk söödaküna, millest toitusid kaks eeslit, mida esindasid M44 kahel pool asuvad heledad tähed Asellus Borealis ja Asellus Australis. Tegemist oli mütoloogiliste eeslitega, kelle seljas Dionysos ja Silenus titaanide vastu lahingusse ratsutasid. Kreeka poeet Aratus kutsus seda oma paar sajandit enne kristust kirjutatud teoses Phainomena "Achluseks" ehk tõlkes "väikeseks uduks". Sarnaselt nimetas kreeka matemaatik ja astronoom Hipparchus selle enda kuulsas kataloogis Almagest "väikeseks pilveks" ning tuntud Aleksandria astronoom, geograaf ja filosoof Klaudios Ptolemaios kirjeldas seda 130 aastat enne kristust kui "udust massi Vähi rinnas".

Pole siis imestada, et kui Itaalia astronoom Galileo Galilei esimese inimesena teleskoobiga taevast uurima asus, oli Sõime näol tegemist ühe objektiga, mille olemus teda paelus. Oma 1610. aastal ilmunud revolutsioonilises teoses Sidereus Nuncius kirjutas ta teleskoobis nähtu põhjal joonistatud sketsi kõrval, et "...tegemist pole ainsa tähega, vaid kogumiga, mis sisaldab neid üle neljakümne." Galilei oli avastanud (väga paljude muude avastuste kõrval), et Praesepe on tegelikult kauge täheparv, mille üksikute liikmete eristamiseks oli inimsilm aegade jooksul lihtsalt liialt väetiks jäänud.
Tänapäevaks teame, et Sõim sisaldab oma umbes 50 valgusaastase läbimõõdu juures mõnekümne heledama hobiteleskoobiga vaadeldava tähe kõrval vähemalt tuhatkond tähte. Neist suurema osa moodustavad suhteliselt pisikesed, jahedad ja pikaealised punased kääbustähed (M-tüüpi), kolmandik kuulub päikesesarnastele F, G ja K-tüüpi tähtedele ning paar protsenti parve liikmetest on A-tüüpi hiidtähed. Eraldi rühma moodustavad oma elu lõppu jõudnud punased hiidtähed, millest mõnda näeb punakate tähtedena ka fotolt. Lisaks on parvest avastatud 11 valget kääbust - ammuste, kuumade ja lühiajaliste hiidtähtede tulised ja tihedad neoonist, magneesiumist ja hapnikust tuumad, milles enam termotuumareaktsioone ei toimu. Nende nägemiseks läheb vaja tõsiselt võimsaid teleskoope.

Sõime kauguseks on Hipparcose satelliidi abil mõõdetud ümmarguselt 600 valgusaastat. Võrdluseks Sõnnis asuv Plejaadide täheparv (M45) on meist 440 ja samuti Sõnnis asuv Hüaadide parv 153 valgusaasta kaugusel. Seevastu kuulus Perseuse topeltparv asetseb meist 7500 valgusaasta kaugusel. Sõim on seega meile üks lähimaid täheparvi. Kusjuures selle umbkaudne vanus 600 miljonit aastat ning liikumine Linnutee kettas klapib väga hästi Hüaadide vanuse ja liikumisega. See on pannud osasid astronoome kahtlustama, et kaks nüüdseks üksteisest 400 valgusaasta kaugusel asuvat parve võivad olla omavahel seotud - näiteks võisid need ammu moodustuda ühest suurest udukogust ning sadade miljonite aastate jooksul üksteisest eemale triivida.



Üleval Itaalia Astronoom Galilei Galileo joonistus Sõime heledamatest tähtedest tema 1610. aastal ilmunud raamatus Sidereus Nuncius. Ta oli esimene inimene, kes endavalmistatud teleskoobi abil uduse laigu üksikuteks tähtedeks suutis lahutada.

Nii nagu teiste lähedastest täheparvedest on ka Sõimest avastatud mitmeid eksoplaneete. Neist olulisemad on 2012. aastal avastatud niinimetatud kuumad Jupiterid tähistega Pr0201b ja Pr0211b, mille näol oli tegemist esimeste täheparve koosseisus asuvate päikesesarnaste tähtede ümber avastatud eksoplaneetidega. Kuna parv ja seega selle tähed on võrdlemisi noored (kümme korda nooremad kui Päikesesüsteem), oleks võib olla liiga optimistlik loota, et mõne sealse tähe ümber tiirleva kivise planeedi peal ka intelligentset elu võiks leiduda. Vähemalt mitte veel.

Foto on tehtud 4. jaanuaril Tõrva koduaiast.